Allanism

Siis kui kuulan südant, on nii palju, mis leiab uue tähenduse. Kui vaid võtan aega,  kuulda südant, on nii paljud,   kes saavad uue võimaluse. Sest süda teab mis on õige ja ta ei pea heaks, mis on vale. Kõige kallimad asjad,   temas on toodud, sest süda kõige peaks on loodud. Südant saab anda ja süda on võtta, kui oled jäänud südameta, tuleb minna sõtta. Südant saab võita   ja süda on kaotada. süda pole selleks, et teda tükkidena jaotada. vaid õnn on see, kui ta on ainsale laotada.

Ma tunnen su radu, Mida tallad Ja igat sammu, mis minust Eemale viib. Ma olen su teekonna lõpp Ja algus ja pimedus Ja valgus olen ma. Otsi mind varahommikusest palvest, Sest mina olen seal. Ma olen lauludes Mida sa kirjutad Ja sinu mõttedki Ei ole mulle võõrad Tule siis minu ligi, Sest see olen mina, Keda sa otsid. Taeva piirilt Ja vete sügavusest Ja naeratusest ja pisaratest Ja tule siis minu ligi, Sest ma olen tulnud sinu ligi.

Kogu maailm teab, Et kui panna silmad kinni, Siis valitseb meid pimedus. Ja mitte midagi ei ole näha. Ja see hirmutab meid. Kuid pimedus meeldib meile. Mitte aga see et miski meid valitseb. Sest pimeduses ei näe keegi, Millised me tegelikult oleme. Meile meeldib ise valitseda,  kõige üle. Kuid mitte enda üle. Me tahame vastutada, Kuid mitte enda aja eest. Tahame saada tasu, Kuid mitte enda tehtust. Me tahame olla paremad kui teised Ja mõista süüdi, Kõiki neid, kes pole mina ise. Ma teeksin seda nüüdki. Kuidas saad Sa tulla, Kui ma ei taha lasta Sind lähedale? Ma ju ütlesin, et mina valitsen Ja et mulle meeldib pimedus. Aga ometi Sa tuled. Iga kord tuled, Iga kell tuled, Igal juhul tuled. Aitäh, et Sa tuled. Sest tegelikult ma kardan. Nii väga kardan, milline ma tegelikult olen. Kui Sina ükskord tuled.

Jumal mida sa mõtlesid, kui lõid valguse ja pimeduse? Kui sa eraldasid kõik maaks ja taevaks ning kui luua mind, sa ei pidanud vaevaks. Jumal mida sa mõtlesid,  kui sa panid minu sinna, et kõik mulle anda, kuigi mina tahtsin oma kanda. Jumal mida sa mõtlesid, kui sa panid minu sinna ja kui kõik läks valesti ei lasknud sa mul minna. Jumal mida sa tundsid Kui ma tegin midagi, kuigi mind ei olnud seal ja isegi ma seda lugu ei tea, sa näed minus head. Jumal mida sa mõtlesid Kui ma arvasin, et asi on minus ning kui ma olen patune ja kole, sa vaatad mind ja ütled ilus. Jumal mida sa mõtled, kui ma olen nõus ütlema rohkem sina ja vähem mina? Kui ma olen nõus,  et ma ei või kõike suuta, Kas saad sa siis tulla ja mind muuta? Jumal mida sa mõtlesid?

Me otsime elu mõtet, teadmata, et oleme selle ise kaotanud. Ise maha matnud, Ise maha mänginud, Ise maha salanud. Me proovime leida seda teadusest. Sõidame läbi galaktikaid, et seda kohata. Me maksame välja preemiaid, Et keegi vaid ütleks, Mis on elu mõte? Me ütleme asju, mis murravad rahu. Ning kisume sõtta igaühe, Kui tunneme valu. Võõras on meile sõna "palu" ja "palun". Lihtsam on mõelda,  et need teevad nõrgaks. Me läheme nii kaugele, Mõistmata et see on midagi, Mis ihkab olla nii lähedal. Meiega lähedal, Meiega koos.

Vahel on raske uskuda, et oled loonud mind enda näo järgi ning lihtsam on luua sind, oma näo järgi ja omale meelepäraseks. Me anname sulle nime ja laseme sul tegutseda. Enda nimel ja enda nime pärast, sest see on meile tähtis. Me paneme su riidesse, et sind oleks ilus näidata, et sind oleks ilus vaadata, sest kõik see mis sa oled, ei ole piisavalt ilus meie jaoks. Vahel on raske uskuda, sest kõik see mis sa oled, on liiga uskumatult ilus.

Hallid on mu mõtted sest maailmast olen liialt tavaline, homne päevgi tundub vaevast. Kõik mu elu oleks justkui nagu ettekirjutatud, ainult mina ei ole olnud kirjanik, isegi peategelane mitte. Ma olen proovinud leida sõprust ja armastusele olen andnud ma võimaluse, kuid keset seda melu, olen lisanud vaid segadust, mõeldes, mis on väärt mu elu? nüüd tormide keskel, ma kuulen häält mis ehitab üles ja kui on raske, ta kannab mind süles, ja ma jooksen tal vastu ning poorvin leida ning vahest ta vastab, kui ma vaatan üles. Oled VALINUD mind ja su hääl on vali, sa ei häbene mind! Ja kui ma tulen, siis sa näed mind läbi, heidad kõrvale mu vead, ei tunne sa häbi. minuga koos sa pead heaks minna, et iga nimi sind teaks, nüüd võin ma minna!

Kas nägid mind räbalais tänavail,  Seal kuhu keegi ei vaata ?  Sinu päralt on taevariik.  Kas kuulsid kuis vaikuses palusin,  Nõnda lihtne oli minu palve.  Nõnda lihtne oli teha süda kõvaks.  Sinu päralt on taevariik.  Kes sa oled?  Et julged langeda maha  Ja minu kõrvale paned sa oma põlved?  Ma ei tunnegi sind  Ja sinu headus on mulle võõras.  Võõras, mul ei ole sulle raha,  Ja headus on mind maha jätnud.  Nüüd, ma annaksin sulle kõik taevased õnnistused,  Kui see oleks minu anda.  Lase ma hüüan sinu nime Aegade lõpuni,  Ka siis kui ajad saavad otsa,  Sest mul ei ole rohkem anda.  Sest sa oled andnud kõik,  Sest sinu päralt on taevariik.

Et laulda kellelegi Keda ma ei näe, Ma ei näe põhjust. Et rääkida kellegagi Keda ma ei kuule, Ma ei kuule vastust. Põlvili langeda kellegi ees, Keda ma ei tunne, Ma ei tunne vajadust. Ma ei usu,et keegi suri Minu eest, Sest ma ei sureks kellegi eest, Ma hoopis kardaks. Ma ei vaja,et minust räägitaks lugusid, Sest selle sõnad läheksid tühja Ja see kes neid räägib. Tead, ma kuulsin kord üht lugu, Mille ees kahvatub iga lugu. Ja ükski sõna ei ole väärt olema sõna, Jutustamaks seda lugu. Ning ükski usk ei oleks väärt  olema usk Uskumaks seda lugu. Mis on see lugu? Mis siis, kui keegi suri minu eest, Sest ma ei sureks kellegi eest, Sest ma hoopis kardaks. Mis siis, kui on keegi, Kes ei suuda mind ära armastada, Isegi kui ma ei armastaks kedagi. Mis on see lugu ? Mis surub mind maha põlvili, Madalamalegi, Sest ükski minu sõna,  Ei oleks väärt olema sõna, Jutustamaks seda lugu.

SA OLED KÕUE KÕMIN, VÄRISEN KUI TULED. OLED KAUGED TUULED, NENDE SOSIN, MA KUULEN. HÜÜD,ON SINU NIMI, MIS TÄHISTAEVASSE ON KIRJUTATUD. VAIKUS OLED SINA, MILLEST AMMU POLE KÕNELDUD. OLED KÕIKIDE MAADE PÕRM, SEALT LEIDSID MU. ROHUAEDADE PUUD OLED SA, KUHU PEIDSIN END. JA VALU OLED SA,  KUI PETSIN END. SA OLED VILETSATE APPIHÜÜD JA MÕÕK, MIS KÄIB LÄBI MAA, SA OLED ELU JA SURM JA SURM OLED SA, SELLELE, KES ENNAST PAREMAKS PEAB. TEAN, MA TEAN, ET OLED ARMASTUS SA, RISTIPUULE,MILLE LÕIN MA.

MIS KASU ON MÕTTEST, KUI SEE EI KUULU SULLE? JA ARMASTUSEST MIDA JAGAN SIIS VAID, KUI SEDA KEEGI JAGAB MULLE. KUIDAS ON VIHAGA, KELLELE KUULUMA PEAKS SEE ? MINU TEOD, ON NEED SUUREMAD KUI MINA ISE ?  VÕI KUI EIMISKI, TÄIS TÜHJUST. MA EI OLE SURMA VÕTTA, SEST SURM ON OLNUD SINU VÕTTA. MIDA VEEL PEAKSIN KARTMA NÜÜD, KUI ISEENNAST. KUI MA VAID TEAKSIN, KUIDAS KÕIGEST SELLEST PÄÄSEDA, MIS OLEN MINA JA MIS EI KUULU SULLE... TEEKSIN TEED ARMASTUSELE MIS OLED ANDNUD MULLE.

Arvan, et süda on segaduses. End kelle hoolde anda,  Kas Looja või loodu?  Olgugi, et süda on olnud Looja luua, End tänu ja kiitust tuua, Endale on kergem. Ent nüüd, kui mõtlen tagasi, Ajale mis oli antud Ja südamele, mis sai kantud. Siis ei olnud see kordagi minu kanda. Ja selle eest, Tahan olla ma tänulik. Südamest tänulik. Arvan, et süda on segaduses. End kelle hoolde anda. Kuid sinu armastusel, Tahan lasta seda kanda.

Me kõik otsime miskit, Mis suudaks hinge rahu tuua. Ja proovime luua seda, mis ei ole meie luua. Kui vähe meist suudab kasu tuua siia maailma, Kui palju meist suudab kasu viia siit maailmast. Lõpuks me jääme tühjaks, Ja meil ei lähe vaja armu. Ja meil on kergem armu võtta, Kui armu anda. Kuigi see ei ole kunagi olnud meie anda. Küll aga kanda. Kuid kelle kanda oleme siis, Kui me ei peaks enam armu saama?

Kui tihti oled sa palves ja sead sõnu teiste tarvis? Või, kui sõnu on valus seada, langed põlvili oma maa pärast? Vahest põlved on liiga uhked, et langeda, paned sa kokku käed oma pere pärast, vähemalt enda pärast? Mõnikord vaikus on vägivaldne.

Eks me kõik taha minna sinna,  kuhu oleme oodatud. ja oodata seda, mis on meile lubatud.  Tunda seda, kes on tuntud, ja lohutada seda, kes on murtud. Eks me kõik taha armastada  ja olla armastatud. Näha ja olla nähtud.  Kogeda ja olla kogetud. Saame anda vaid seda, mis on meie anda. Ja kanda seda, mis on meie kanda. Saame anda vaid seda, mis on meile antud,  et mitte kanda seda, mis on meie kanda.

Maksab öelda mis on mõelda Ja mõelda mis on öelda. Ei tasuks asju välja mõelda, Tuleks tõde öelda. Tasub teha mis on vaja Ja aidata kus on häda. Ei tasuks jätta tegemata, Tuleks häda jätta hätta. Kui juhtub nii,  Et tõde on kallis mõelda, Ja veel kallim öelda, Sest see võib sõtta viia. Tuleks kokku võtta julgus, Tuleks tõde välja öelda.

See on Kuninga maa. Mitte kellelegi teisele  ei kuulu see See kuulub talle Ja see on püha. Kui lihtne on kroonida Ennast kuningaks Ja öelda, et mina valitsen. Teadmata kuidas valitseda Või kuidas olla kuningas Veel vähem püha. Usun, et meie olla Ei ole kuningas Vaid öelda sellele kes on püha: "Sa oled kuningas!" Ma olen kuninga poeg (tütar) Mitte kellelegi teisele Ei kuulu ma Ma kuulun talle Ja see on püha.

Anna mulle andeks Et ma ei ole täna Jõudnud sinu ette  Ja sinu kätte. Ei ole täna Tahtnud midagi anda, Või Kedagi kanda. Anna mulle andeks Et ma olen tahtnud Unustada  Ja välja vahetada sind. Mis on sinu hind? Anna mulle andeks Et ma olen vahest pidanud Sundima ennast uskuma, Et kusagil on midagi, Või kedagi, Minule. Anna mulle andeks Et ma olen läinud magama Kivist südamega Mõeldes et mõtted sinust On raisatud mõtted. Anna mulle andeks Et ma palun andeks, Sest mul on raske mõista Et sina annad  Ja oled andnud kõik andeks.